Selleks korraks kõik. Elusalt-ilusalt tagasi, kuigi õlad hakkavad juba maha tulema. Viimane galerii Domino Holdemist, kuni Riia lennujamani sai ka valma.

Tallinnasse tagasijõudmine oli vähemootusrikkalt täpselt samasse keskkonda, kust märtsi alguses alustati. Mittagi polnud muutunud, aga õnneks ei pidanud ööseks enam konditsioneeri tööle panema…

Viimast ebaolulist infot veel neile, kes sama teemat planeerivad:
* jah, tagasitulles on lennujaamas vaja maksta check-innis 20.- USD departure taxi (targem maksta daalades, sest peesodes on täks 800.- ehk 1:40 kursiga, muidu kurss 1:36le), kuigi mõne infi kohaselt on tagasimaks lennupileti hinna sees. Kiire kalkull näitas, et juba selle rahva maksust, kes jaamast päevas läbi käib, annab seda suurejoonelist Punta Cana – Santo Domingo kiirteeprojekti edukalt rahastada.
* Punta Cana – London tagasilend on üldjuhul üle tunni aja kiirem kui London – Punta Cana.
* Gatwickist Victoriasse saab 4-liikmeline seltskond 2 hinnaga ehk 4-peale kokku 33,8 naela, Victoriast Stanstedi on hind 10.- naela per persoon.
* Riia lennujaamast viimast Eurolinesi bussi Tallinnasse (kell 20:20) pole mõtet usaldada, küll aga võib usaldada AirBaltic Shuttle tüüpi, kes 10 minutiga võib lennujaamast Autoostasse sõita, et siiski kella 21:00 väljuvale EuroLuxile jõuda.  
* reisist jäi üle Dominikaani 2008 aasta Lonley Planet ning 2 kohalikku adapterit. Huvilised otsivad kontakti;)

Tänase Tallinna tagasijõudmise saab jälle kokku võtta Madagaskari poistega sõnadega:

14 tunni pärast algab seltskonna mõnekümnetunni pikkune tagasireis, matemaatilised kalkulatsioonid näitavad, et reisi/reie täpne kogupikkus on 31 tundi järjest. Dermatoloogilised kalkulatsioonid näitavad samas, et melanoomid ja muud lobsterid hakkaksid meid siin vähemate tundide eest püüdema, seega - hea põgenemisplaan.

Viimaste päevade põhitegevus on olnud jällegi aktiivselt mittemillegitegemine. Pauside ajal on välja mõeldud kohaliku populaarse dominomängu ja Texas Holdemi segu called Domino Holdem, millest need, kes Joogi Pokkerit mänginud on, teavad mida need all-in baari ees istuvad (domino)kivinäod on jällegi välja mõelnud.

Mauritiusel avastatud tennisemängu põhitõed on siin vahetatud varjulisema lauatennise vastu, milles palju ei oleks puudunud kui Hispaania eelmise aasta meister oleks kolmandat korda mängivatelt Tai-Hui Pohhilt ja Poh-Hui Joobinalt kaela saanud.

Siia blogisse lisanduvad ehk veel mõned pildid homsest päikesehommikust ja Presidente-kraanist, kuid Ryanairi London-Riia tagasilennu kirjelduse jätame üldise tervishoiu küsimustes ära.

Kohtumiseni asjaosalistega reedel, all-in afterpartyl!

Konteiner-konveiermeetodil töötav turismiäri viib tõenäoliselt kõige lihtsamalt ja soodsamalt dressid ja massid riigi populaarseimatesse puhkuskohtadesse. Meie tänavaturistika Pedro-pakettreis pakkis erinevas vormis kehad hommikul bussidesse ning viis meie teise pikema tripina katamaraani ja spiid-poutidega lõunaranniku populaarseimale Saona saarele. Ei olnud just üksinduseotsijate ja privaatpuhkajate paradiis. 

Oluliselt privaatsemalt reisib eile hotellis kohatud teine Hemingway Eesti sadamagrupp härraseid, kes on oma reisi planeerinud rendiauto ja erinevate kohtade külastusega. Sarnast strateegilist plaani oleme oma varasematel reisidel harrastanud, sest asjal on pointi, kui London-Punta Cana otsad saab Thompsoniga alla 3000.- krooni eest. Siiski 2-nädalast puhkust koos vajaliku transpordi, majutuse ja söögiga kokku alla 15k ei ole mõtet kalkuleerida.

Loetud päevad enne tagasilendu jääkraabitsate maailma võiks Dominikaanist teha järgnevad kokkuvõtted:

* kuna tegemist suhteliselt kauge sihtkohaga, siis peaks puhkusele planeerima sarnaselt Mauritiusega vähemalt 14 või minimaalselt 10 päeva, kuid üle ühe nädala ühes kohas võib minna paljuks. Ühes kohas võiks ilmselt vaid väga viies tärnis olla, kuid sel juhul tekib küsimus miks nii kaugele Euroopast üldse minna?

* tundub, et alguses peakirjaks pandud “DV – see on puhkus!” tuleb ära muuta “DV – baar, naised, muusika!”, sest turismipuhkuse pearõhk on (eriti siin Boca Chicas) plastiktoolidega rannabaaridel, veidi kõvemal muusikal, mida laudspiikerid suudaksid mängida ning täiesti tervetel (vanadel)meestel, kes kõiki neid “võimalusi” tahavad saada. Vaid nahavärv ning silmaring on erinevad mõnel siinsel tänaval võrreldes populaarsete Tai kuurortitega.

Siiski naised, kellele on antud (ja neid tundub siin statistiliselt rohkelt), ilmselt eksponeerivad oma varustust ka ilma hinnasildita, sest milleks muidu ei ole ettekandjal pastakas mitte kõrva taga ega menüüaluse küljes.

* teadmiseks, et ka muud pistikupesad on siin veidi erinevad, kuid ca 20.- krooniga leiab lihtsalt väikese adapteri, kuhu euroopa otsa saab sisse pista. Vool on veidi vahelduv 110 ühikuni, kuid telefoni, läpaka ja muud laadijad, millel adapter vahel, ei tohiks sellest väga häiritud olla.

* ajavahe Eestiga on +6h, seega kui siin asi hiliseks läheb on kodumaal juba peod läbi ning kodumaised hommikused töökõned ja sõnumid jõuavad siia ca 3-4 aeg öösel! Rahulikku und soovib mr Silent Mode!

* kreemi kulub, sest ka 15 faktoriga on võimalik poolpilvise ilmaga ära põleda. Õhukesed pikad varrukad võivad järgmisel päeval kasuks tulla.

* kohalikud peamised suveniiriartiklid on maalid ja merevaik. Merevaigutilulilu ostjatele teamiseks, et kollane merevaik on suures osas toodud siia Poolast, sinine merevaik on kohalik eksklusiiv laritam vms, mis sageli ostub ka plastmassiks. Baltikumi rahvas on merevaigust samapalju huvitatud kui 1*2 meetrit maalist, mida on hea käsipagasiga tagasi viia.

* kui oled reserveerinud 11k eest 3* kõik-hinnas puhkuse, siis ei tasu oodata 5* puhkust – elavhõbedaampulliga konditsioneer toas võib olla midagi reaktiivlennukimootori remondimeestele, (laua)tennisereketid on tõenäoliselt Stiga esimesed eksemplarid, viimane värviparandus käsipuul tehti enne kui see pandi jne. Samas on teenindajad teinekord püüdlikumad kui oskad selle raha eest oodata.

Hotelli tärnidest annab teinekord parema ülevaate aasta, mil hotell ehitatud on. Näiteks 5* Riia Radisson SOS:)

Kokkuvõttes on Dominikaanis Peoples Republik of People siiski huvitav reisisihtkoht ning see kui 2 nädala jooksul mõnel päeval on päike pilve taga või tuleb kerge hoovihm tuleb see siiski kokkuvõttes kasuks, sest näiteks selle teksti kirjutamise ajal on meil vaja juba varjus istuda ning kreemitada igal teekonnal basseini äärde.

Õnneks juba paari päeva pärast pääseme sellest piinast…

Töökat esmaspäeva soovides!

Dominik ja Presidente

Dominikaani pealinna (Santo Domingo) kohustuslik külastus jättis Hispaniola saare suurema osa valdajatest mulje, et  kõike üritatakse müüa sildiga “esimesena Ameerikas” – linnas asub Uue Maailma kõige vanem kirik, Kolumbus maandus just siia, esmaavastuseks on tehtud ausambad jms.

Tegelikult maandus Kolumbus esimeseda hoopis saare Haiti poolel, Santo Domingo oli alles kolmas püsiasutus siin, (rajajaks oli Kolumbi vend Bartholomew), Uue Maailma vanim kirik ehitati tegelikult Mehikos, Ameerika avastamise 500. aastapäevaks ehitatud mälestusmärk on tegelikult üks suur ja kole hunnik betooni, mida ilmselt ei tohiks päevavalguses üldse eksponeerida jne.

Linnas on siiski mitmeid kulturnajaid, mida saare külastajad peaksid kohustuslikuks korras üle observeerima, kuid “pealinna tuuri” tellijad peaksid eelnevalt kindlaks tegema, kas hinna sees on ka giiditeenus, piletid jms, muidu võib kohalik keerulise inglishiga kiidihakatis halvasti ümberjutustatud Lonley Planeti lugude eest üüratuid summasi küsida ning taksojuht ei pruugi teada midagi sellest, et muuseumi pilet on hinna sees.

Siiski, linna kaunistavad Dvigatelid ei tohiks külastajad selles kolmemiljonilinnas kindlasti üle päeva-paari kinni hoida.

Veidi jääb ka mulje, et suhkruroo asemel peamiseks sissetulekuks saanud (mass)turism on mitmed säravaid nurki veidi ümber lihvinud, sest mingid pisidetailid on nagu kõikjalt puudu, seda isegi kohalikus kõige viisakamas Hiltonis.

Päike paistab, loodus lokkab, karvamütsiaeg oli ammuilmaotsas, higi voolab ojana…

Elus (loe: õlus) peab olema hetki (loe: päevi), kui pikim teekond viib rannatoolist baari ja käed-tööd-täis tagasi. Ja korduvalt. Ja juba teisel korral saab sinjoor baaris sõnadeta soovidest aru…

Homne programm toob pealinna päevakorda, ehk maakeeli saab blogist ehk asja(likke soovitusi) ning lisandub õlulisi soovitusi, täna oli +31 ja õhtu lõpuks tuli vaid üks pilv välja.

Sarnaselt suvise Venemaal käiguga kui kohalik jaasõk iseenesest suhu sai (kulturnaja, õlbertitseskij i otshen hästinnõi), on meil nüüd hispanjoola selgeks saanud – õlmenjo, burgerjole porfavoor uno tomatinjo, harriba-karriba ja veel midagi nii segast, millest need, kes hommikul jääkraabitsat katsunud on, väga hästi aru ei saa…

Mind kohutavalt huvitab,
kuskohas neeger suvitab,
et juba maiks või juuniks
ta päevitab end pruuniks!

Vastused palun aadressile: Presidente Bar, Near the pool, Dominic. Märksõna “Si senjor”

Dominicum Republikum, mis on pindalalt vaid veidi suurem kui Eesti, on koduks ca 10 miljonile dominiiklasele ja paljudele kodutuks jäänud samasaare Haiti-lastele. Naaberriigi kodanikele pakutakse siin lahkesti tänavapuhastust, rannakoristust, fekaalivedu vms kõrgemat haridust nõudvat tegevust, sest kui Dominicas elavad ca 3% inimestest 1 daalaga päevas, siis Haitil oli sama protsent 54! … ja seda veel enne viimast värinat.

Siiski lisavad siin ka paljud kohalikud palmi all passimisega olulist igapäevast väärtust oma kodanikuühiskonda. Meie igapäevast väärtust anna meile tänapäev, Vuuduu!

Meie oleme sattunud ühte sellisesse väärtusruumi 3-miljonilisest pealinnast Santo Domingost paari pudeliviske (ca 30km) kaugusele Boca Chicasse, mis on tõenäoliselt saanud oma nime Chicade järgi, kes vanemaid härrasmehi õhtuti tänavatel saadavad ning kellesuguseid ka meile Magnusega pakuti kui hotelliaia tagant tennisepalli läksime ära tooma.

Kui Boca tähendab meile järgnevana pakutud rohelist värvi narkootilise toimega ainet, siis on asukoha nimi täielikult selge, kui mitte, siis on veel aega selgitamiseks. Boca Chica ranna eelis on igaljuhul see, et see asub Boca Chicas. Selle lausega võtab Lonley Planet ümbruskonna kokkuvõtlikult kokku.

Paaritumist on siin palju, meiegi käisime teiselpool Dominikaani vaatamas kuidas paarkümendtuhat rekkasuurust ja -raskust vaala koos väiksemat sorti kaubikuid meisterdavad. Käidud sai ka ühes põhituristi-konveiersaarel, mis muidu kannab mittemäletatavat nime, aga kuna seal on Bacardi reklaam tehtud, siis on tänapäeval nimemuutused kergesti tehtavad. Näiteks kes teab Maya Beachi?*

Teadmiseks, et kõik, kes siiakanti kõik-hinnas hotellipaketi ostavad, saavad kindlasti vaalu näha ka oma basseini ees ja vees.

Et neil, kes siia plaanivad alles reisida, sellest blogist veidi ka kasu oleks, siis võetagu teadmiseks, et:

* all-in vaalavaatluspakett sisaldab lõunaajal kambapeale pudelit rummi ja mõnda kana või kalakoiba riisiga. Mauritiuse Juanito sai aasta tagasi palju paremini loodusvaatlustest aru.

* kui vaatlema, et lahelt väljaminek on alla 9 meetrise linnuluust paadiga, siis olete tõenäoliselt Optimist-klassi ettevõtja ca tund aega hiljem 4-meetriste lainetega.

* kohalik maitsetaime-jook Mamajuana is your Mama! Seda jooki müüakse suveriinina ka sedasi, et jooki pudelis ei ole, vaid mõned puutükid. Maitse polegi kõige hullem, arvestades, et tegu on rummi, gini ja veiniga, mis on kuu aega laagerdunud.

Järgmine peatükk on cokkfaiti ja pesapalli järgselt populaarsuselt kohalik kolmas tegevus – Casino Carriba!

PS: head esmaspäevast naistepäeva ka kõikidele meestele!

__________________________________________________
Maya Beach on filmi The Beach kuulus võttekoht Tais, kus tuhanded turistid püüavad igapäevaselt teha pilti stiilis “Mina siin, üksinda”.

Cat Wick – Puta Madre lennureisi jooksul selgus tõsiasi, et kui paar perekonda on lastega reisil, siis on terve lennuki tagumine osa lastega reisil. Tõsiasi on seda meeldivam long-haulide puhul…

Lennujaamas oli mister Vitapendreid, Putapendreid ja Mutapendred oodanud meid seal juba tunde ehk kohalikus keelepruugis horasi. Arhimi ees peab vabandama, sest kahjuks ei jõudnud kõiki neid ühele pildile saada.

Samas on Punta Cana lennujaam kõige “terasem” oma passikontrolliga peale seda kui sa 10 daala oled maalepääsumaksu ära maksnud. Lennujaamal on vaid rookatus… pilliroo, roo-roo vms.

Kui pika lastereisi järgselt on veel ainulaadne võimalus pooltumma Huinjanitoga 3h taksoga seigelda, siis järgnevalt tuleb all-in hotellis espanjool iseenesest suhu – dos cervezas grandes, pro favor!

Tänasel teisel päeval on selgunud, et suhu läheb järgmisel 2 nädalal päris palju, sest kõik hinnas söögid on ikka väga head ja kohalik Mr Presidente aitab samuti neljapäeva õhtut vastu ülejärgmise nädala reedet mööda saata.

Lugupidamisega,

Dominik

Londoni Standstedi lennujaam kõlab nagu Tallinna Tartu lennujaam, sest bussiga jamast kesklinna (Viktoriasse) on ca 2 tundi ja 10 naela (ca 180.- krooni). Rongiga saab 45 minuti ja 19 naelaga. Kes viimasena naelab, naelab paremini…

Viktoriast andis jalaga ja kolme tunniga visata Pukinghami, Pikkatilli, Benni kellasi ja muid kohustuslikke elemente vaatama. Nüüd saab Londoni ametlikult maailmakaardile märkida, sest eelmised korrad on olnud vaid tranfeerid või lennujaama lähedased kesthausid.

Kesklinnast sai järgmisesse lennujamasse (Gatwicki) rongiga ja neli-kahe-hinnaga. Võit mõni nael ja tund.

Homme hommaril tõuseb Picadillys päike ja Gatwikist lennuk…

Homme stardib järjekordne Eesti päästeekspeditsioon ESTBLA-BLA 4.0 saarele, kus hiljuti suuremat sorti värin toimus.

Otselend Kauba-Maja Boca-Chica on kokkuvõttes siiski 3-päevane ning saab alguse ecobustranspordiga Lätviasse, kust kõik-mittehinnas Ryanair viib seltskonna Londoni odavlennujamasse. Finantsökonoomikutele teamiseks, et kui bussireis Riiga + lend Londonisse tundub esmapilgul odavam kui Estonian-Airi otselend, siis varajase väljalennu puhul lisanduvad Riias ka jooksevkulud hotellile… ehk do the math!

Tundub, et Londonis maksab ühest lennujaamast teise saamine samapalju kui sinnalendamine. National Express sõidab igaljuhul 3h ja 30 naela.

Kolmapäeval peaks saama Gätvikist piletid ja kell 10am õhku tõusma. Maandumine on kohaliku kellade järgi 15:25, millele lisandub 6-tunnine ajavahe ning peale 11-koma-pool tundi lendu tuleb Punta Canast teha veel 4-tunnine täksisõit Boca Chicasse enne kui all-in söögid ja joogid Hoteturis teha saab.

Ei saa olema kõige lihtsam teekond, aga tõenäoliselt kõik esmaspäevased töötud ja tööinimesed oleksid nõus sama teekonna ette võtma…